Ternespiim.

 Vasikate surevus ja haigestumine esimestel elunädalatel on põhjustatud ebapiidavast kaitsevõimest. Vasikas sünnib kaitsevõimeta, see tähendab, et organismil puudub võimalus ennast kaitsta väliskeskkonnast tulevate nakkushaiguste eest. Seetõttu jääb vasikas ellu ainult siis, kui ta
saab kiiresti õiges koguses hea kvaliteedilist ternespiima, milles on kõrge antikehade osakaal. Antikehad ehk immunoglobuliinid (ka immuunkehad, kaitsekehad) on kõrgemate
loomade (sealhulgas inimese) immuunsüsteemi (täpsemalt B-lümfotsüütide) poolt toodetud erilised valgud, millel on omadus "ära tunda" ja seonduda antigeenidega (milleks on normaalsel juhul organismile võõrad ained).

Lühikokkuvõte ternespiimast.

 

 

Osa ternespiimaga saadavatest immunoglobuliinidest imenduvad läbi soolestiku vasika vereringesse ning vasikas omandab kaitsevõime süsteemsete nakkushaiguste vastu (näit. koliseptitseemia). Teine osa  jääb aga soolestikku, kus tekib lokaalne kaitse. See on suunatud peamiselt viiruste vastu  (kõhulahtisust põhjustavad viirused nagu rotaviirus ja koronaviirus). Kui ternepiimaperiood lõppeb ja soolestikus immunoglobuliinide tase langeb, on vasikatel suurem risk nakatuda kõhulahtisust esilekutsuvate viirustega.

Kui vasikad haigestuvad esimestel elukuudel, siis tuleb loomaarstil leida vastused alljärgnevatele küsimustele: kas  vasikatele joodetavas ternespiimas on piisavalt immunoglobuliine? Kas immunoglobuliinide kogus on piisav tagamaks vasikatele esmane kaitsevõime? Kas vereringesse imendub piisavas koguses immunoglobuliine? Nendele küsimustele vastuse saamiseks tuleb hinnata nii vasikate jootmise skeeme, lauda puhtust, määrata ternese kvaliteeti ning vasikate organismis immunoglobuliinide taset.

Kvaliteet. Immunoglobuliinide (IgG) sisaldus on ternespiimas väga kõikuv. Näiteks esmaspoegijatel võib IgG tase olla kordi  madalam  kui mitu korda poeginud lehmadel. Kõige suurem immunoglobuliinide kontsentratsioon  on 3.-4. laktatsioonil olevatel lehmadel. Lühikese kinnisperioodi jooksul (vähem kui 45 päeva) ei jõua ternespiimas immunoglobuliinid tekkida. Emasloomade söötmisprobleemid mõjutavad kogu ternespiima toitainete sisaldust ning pärast esimest jootmist võib vasikatel tekkida kõhulahtisus. Immunoglobuliinide  produktsioon lõpeb poegimisega ning neid jätkub tavaliselt nelja esimesse lüpsikorda. Kui lehma tuleb mingil põhjusel enne poegimist lüpsta, saab väljalüpstud ternespiima sügavkülmutada. Vasikas peab saama piisavas koguses immunoglobuliine esimeste elutundide jooksul. Vasikas peab saama ternespiimaga esimesel joogikorral  keskmiselt 100 grammi immunoglobuliine, et tagada piisav ja kiire kaitsevõime.  Paljude uuringutega on leitud, et immunoglubliinide sisaldus ternespiimas kõigub 20-100 g/L. Seega pole mitte nii oluline ternespiima kogus, vaid mitu grammi IgG sisaldab üks liiter ternespiima. Vasikate libediku mahutavus on võrdeline tema kehakaaluga. Esimene joogikogus võiks olla 5% kehamassist, hiljem 10 % kehamassist. Jootmise sagedus vähemalt  2-3 korda päevas. Näiteks 40 kg  sünnikaaluga vasikale on piisav kogus 2 liitrit korraga (üle selle ei ole libediku mahutavus ja tekib kõhulahtisus).  Kuna immunoglobuliinide sisaldus on võrdeline ternespiima tihedusega, tuleb laudas kasutada kolostromeetreid ternespiima kvaliteedi hindamiseks. Hea kvaliteediga ternespiima saab sügavkülmutada ja joota neile vasikatele, kelle emade piim ei ole hea immunoglobuliinide sisaldusega.

Ternespiima jootmise võimalused. 

1. vasikas imeb ise nisadest ternespiima.  See on kõige loomuomasem meetod, kuid  kogust ei saa mõõta. Seega me ei tea, kui palju vasikas joob. Meetodi võib kasutada ainult elujõuliste ja tugevate vasikate korral. Samuti karjades, kus ei ole lehmadelt vasikatele ülekanduvaid nakkushaiguseid. Uuringud näitavad, et immunogobuliinide tase veres tõuseb küll väga kõrgele, kuid esmane ternespiima joomine hilineb.

2. Lutipudelist või lutiämbrist jootmine. Ternespiima kvaliteeti, temperatuuri ja kogust saab hinnata. Jootmisnõud ja lutid tuleb pärast igat kasutamist pesta ning desinfitseerida.

3. Söögitorusondi kasutamine on efektiivne meetod nende vasikate jootmisel, kellel imemisrefleks puudub või on nõrk. Meetodiga saavutatakse kiire immunoglobuliinide sisaldus veres. See ei ole keerukas protseduur, kuid vajab ettevaatusabinõusid ja inimene peab olema õppinud seda tegema.

Lutipudelist jootmine.

 

 

 

Lutiämbrist jootmine

 Allikas: http://www.youtube.com/watch?v=TsZAbugrMoI

Aeg. Ternespiimast saadavad immunoglobuliinid peavad jõudma vasika soolestikku enne, kui keskkonnast tulevad mikroobid! Esimene ternespiim, mis sisaldab kõige rohkem immunoglobuliine, tuleb joota 0,5-1 tunni jooksul poegimisest. Ternespiima  immunoglobuliinide sisaldus on pärast poegimist 6,8 %,  24 tunni möödudes aga ainult 1,8 %. Süsteemne immunoglobuliinide imendumine kestab 24 tundi, kusjuures maksimaalne imendumine toimub 6-12 tunnil pärast sündi. Vereringesse imendumine sõltub ternespiima kogusest, vasika vanusest (tundides) ja immunoglobuliinide sisaldusest ternespiimas. Immunoglobuliinide imendumine läbi vasika sooleseina rakkude alaneb iga tunniga pärast sündi, kusjuures 6-12 tunniks pärast poegimist imendub alla 40 % ternespiima antikehadest , 36ndaks  tunniks pärast poegimist ei saa immunoglobuliinid läbi soolestiku enam imenduda.

Piimajoogi kogus. Loomulikul teel imeb vasikas  8-9 korda ööpäevas umbes ühe liitri korraga (näiteks lihaveised).  Kui piimakogus jääb väga väikeseks või vasikaid joodetakse väga kiiresti, ei teki piisavalt sülge. Sülg, olles kõrge pH-ga, peab tasakaalustama libedikus oleva madala pH. Sülje produktsiooni intensiivistamiseks hakkab vasikas imema teisi vasikaid, lehmade nisasid või aedikute seinu. Liiga suure koguse korraga jootmisel halveneb vasika libedikus seedeensüümide ja piima segunemine ning seedumatu sööt liigub soolestikku põhjustades nii soolegaaside tekkimist kui ka kõhulahtisust. Puhas, värske vesi peab olema vabalt sünnimomendist alates. Vasikaid tuleb sööta vähemalt kaks korda päevas, kuid  parim lahendus on sööta väikeseid vasikaid 3-4 korda päevas. Haigestunud vasikaid tuleb alati sööta väikeste kogustega 3-4 korda päevas.

Piimajoogi temperatuur.  Vasikate seedimise edukus sõltub  piimast ja seedeensüümidest moodustuva kalgendi tekkekiirusest libedikus. Lüpsisoe piim kalgendub libedikus 4-5 minutiga;  20-25 C piimal kulub 12-34 min, kuid alla 20 C piim kalgendub 3-4 tundi. Libedikus kalgendamata piim on otsene kõhulahtisuse tekkepõhjus. Seega  piimajoogi temperatuur esimesel elunädal ei tohi langeda alla 38 C. Ternespiima soojendamiseks ei tohi ternespiimale kuuma vett juurde lisada. Siis toimub toiteainete lahjendamine, st. sama kogus aga vähem toitaineid ning kalgendi tekkimine ei ole täielik. Vesi halvendab ka rasvade  ja valkude lõhustumist. Külma ternespiima jootmisel ei sulgu  maovagu korralikult ning ternes satub väljaarenemata eesmgudesse, tekib käärimine ja järgneb kõhulahtisus. Erinev piimajoogi temperatuur erinevatel jootmiskordadel põhjustab samuti vasikate kõhulahtisust. Ternese sügavkülmutamine ei vähenda tema kvaliteeti, kuid ülessoojendamine peab toimuma aeglaselt. Ternespiima ülessoojendamisel ei tohi temperatuur ületada 45-50 C, sest ternespiima kvaliteet langeb

Piimaautomaadist jootmine.

Pärast ternespiimaperioodi võib vasikatele hakata jootma täispiimaasendajaid. Suuremates farmides kasutatakse vasikate jootmiseks automaatjootureid. Jootmisautomaat segab piimapulbrist ning veest õige kontsentratsiooniga lahuse ning iga vasikas saab päevas talle ettemääratud koguse. Automaatjooturitega farmides tuleb iga päev jälgida, kas vasikad on ära joonud ettenähtud piima koguse. Automaatjooturites kasutatavaid lutte tuleb iga päev desinfitseerida.

Pilt.3. Vasikate jootmine automaatjooturist. Allikas: P.Kalmus erakogu